Üle 2000 kontserdi korraldanud Vello ja Annika Tellissaar: Eesti inimesed hindavad muusikaürituste puhul eelkõige kvaliteeti

Alustuseks küsin, kuidas te omavahel üldse tuttavaks saite?

Annika: Vello on põline Elvast pärit pillimees ja ta tuli minu kodukohta Viljandimaal Saarepeedil esinema. Seal saime tuttavaks.

Vello: Enne abiellusime ja siis hakkasime koostööd tegema. (Naerab.) 

Kuidas jõudsite 1990ndate alguses kontsertkorralduse juurde?

V: Bändist hakkas ikkagi kõik peale. Käisime bändiga MTJ Harku kantrimuusika festivalil ja kuna 1990ndate algus oli selline kriisiaeg, kus rahval väga raha ei olnud ja tanklates bensiini nappis, siis mõtlesime kitarristi Andres Joametsaga (Laur Joametsa isa, toim.), et miks me ei võiks Lõuna-Eestis ka midagi sellist teha. Ja siis me mõtlesimegi välja Luunja Suvekantri. Aastakese tegime seda Andresega koos, aga siis ta arvas, et tema tahab ikkagi pillimeheks jääda. Nii jäigi see kõik minu õlule koos Ursel Ojaga ja kaasasin Annika, kes töötas toona Postimehe reklaamiosakonnas.

Alguses tegitegi ainult iga-aastast kantrifestivali või sinna kõrvale korraldasite juba midagi muud ka? 

V: Alguses tegime ainult kantrit. Tegemist oli päris mahuka festivaliga, esimestel aastatel isegi kolmepäevane. Suuremalt jaolt muidugi kahepäevane. Tegemist oli Eesti suurima kantrifestivaliga ja meil käisid rahvusvahelised esinejad kohal. Meil olid sidemed nii Leedu kui Läti suurte kantrifestivalidega.

A: Mis mind sellele ajale tagasi mõeldes veidi muigama ajab, on need tiitlid, mis teistes Balti riikides olid. Kui meie olime lihtsalt festivali korraldajad, siis seal oli suisa kantri assotsiatsioonid ja presidendid. (Naeravad koos.)

V: Küsisin ka ühe korra, et oled president küll, aga mida see reaalselt tähendab? Siis öeldi mulle, et tead see on rohkem niisama. (Naerab.)

A: Kui meid külla kutsuti, siis ööbimised olid ikka suurtes hotellides ja kõik oli uhke. Meil siin olid armsad kodumajutused, mis meeldisid kõikidele välisartistidele. Mäletan, kuidas ameeriklased ütlesid, et nad pole oma 20-aastase karjääri jooksul veel nii palju puhata saanud kui Eestis.

Kui suured need kantrifestivalid toona olid? Palju publikut läbi käis? 

V: Parematel aastatel selline viis tuhat inimest jõudis ikka kohale. Need olid pereüritused, kuhu tuldi koos lastega.

Miks te kantrifestivalile joone alla tõmbasite?

V: Luunjas lõppes see asi sellega, et kaks aastat järjest ei vedanud ilmaga. Oli külm ja halb suvi, sadas paduvihma. Lõpuks oli nii, et kaubaautosid veeti platsi pealt traktoritega ära, nii porine oli. Priit Pihlap ütles teisel aastal kui jälle vihma tuli, et see on juba mudakantri. (Naerab.)

A: Inimestel olid prügikotid seljas, et saaks vihma käes festivali nautida. 

V: Lõpuks päädis olukord sellega, et kuna ilma tõttu jättis väga suur osa publikust tulemata, siis läks finantsiliselt väga keeruliseks. 

A: Eks festival oli suureks ka paisunud. Viimasel kahel aastal käisid meil suured välismaised bändid. Toonane Elva linnapea Urmas Kruuse tegi seejärel ettepaneku korraldada festivali seal, sest Elva linn otsis maineüritust. Siis oli kaks aastat Elva Suvekantri, aga see polnud asukoha mõttes enam see. 

V: Kantri tõesti Elvasse ei sobinud ja head nahka sellest ei tulnud. Kuigi me ühel aastal tõime kohale isegi Eric Claptoni tribuutbändi Inglismaalt, kes oli kunagi ka maailma parimaks tribuudiks nimetatud. Bändis olid väga kõvad pillimehed ja kutt nägi täpselt välja nagu Clapton.

Loe täispikka intervjuud Piletikeskuse blogist >>>